Itaalias Campania piirkonnas Napoli lähedal asus iidne Pompei linn. Tänapäeval tuntakse seda Pompei kommuunina. Kui Vesuuvi mägi aastal 79 pKr purskas, kattis Pompei 4–6 meetrit vulkaanilist tuhka ja pimsskivi. Oskaanid, Kesk-Itaaliast pärit rühmitus, rajasid kaheksandal sajandil eKr sinna viis linna, mis tähistab alalise elamise algust selles kohas.

Pompei elemente säilitas vulkaaniline tuhk, mis andis pilgu Rooma elule. Suurem osa tõendeid läks kaduma saidi väljakaevamise tundliku protseduuri käigus. 11,000. aastal elas see 79 XNUMX elanikku, see oli jõukas linn, kus oli mitmeid peeneid avalikke struktuure ja rikkalikke eramuid, mis meelitasid varajasi ekskavaatoreid oma kalli sisustuse, kunstiteoste ja kaunistustega.

Tuhk sisaldas orgaanilisi jäänuseid, näiteks puidust esemeid ja ohvrite surnukehi. Kuna need aja jooksul närbusid, jäid maha lüngad, mida arheoloogid hiljem avastasid, et neid saab kasutada vormidena, et luua nende viimastel eluhetkedel eristuvatest kujudest krohvivalandeid.

Üle 2.5 miljoni turisti aastas on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Pompei üks enimkülastatud turismisihtkohti Itaalias.

Õhu ja niiskuse puudumine hoidis kõike, mis oli Pompei alla maetud, hästi säilinud peaaegu 2,000 aastat, võimaldades riknemist minimaalselt või üldse mitte. Pompei puutus aga pärast avastamist kokku nii looduslike kui ka inimtegevusest tingitud teguritega, mis on lagunemist märkimisväärselt kiirendanud.